DRAAMA viimane päev on käes. Viimased üritused ja siis kogu festivalile suur hüüumärgi panek.
Nädalaga on selgeks saanud, et blogipidamine on festivali ajal keeruline, sest kellegil kirjutajatest pole jaksu või aega mõtteid kirja panna. Mõtteid ja sõnumeid on, aga nende edastamiseks on võhm väljas.
Kell on natuke peale üheksat hommikul, kui Kadri ja Maarja imestavad, et staabi telefon pole ikka veel helisenud. Väsinud aga õnnelikud ja tegusad meeskonnaliikmed valguvad ükshaaval kohale. Kõlavad vaiksed hüüatused: „Palju õnne sünnipäevaks!“, kui sünnipäevalaps Kristiina ajab telefoni teel asju veel uksest sisse astumata. Lonksatakse hommikukohvi ja kontrollitakse meile.
Festival on oma õige hoo sisse saanud. Nüüd jääb üle oodata vaid Teid, teatrit armastavaid inimesi. Ja Te olete kohal.
Viimane päev ja õhtu enne festivali. Homme läheb lahti. Päeva jooksul ei jõuagi eriti pabistada või tunda midagi erilist, kuid õhtul on pilt selge:
DRAAMA 2007 on käes.
Läksime kaheksa paiku koos Lauri ja Hedi-Liisiga tänavale konte sirutama ja viimaseid plakateid puukuubikutele panema. Linnas on tunda juba mingit erilist melu, mis on segu lähenevast kooliaastast ja sügisest (eriti selle ilmaga!), nooruslikust tARTuFFist ja neist pisut salapärastest punastest täringutest, mis lookleva reana piki Rüütli ja Küüni tänavat seisavad...
Eile sai alguse filmifestival tARTuFF, mille jooksul linastub Tartu Raekoja platsil 12 filmi, mis kõik puudutavad ühte teemat - armastus. Mis võiks Tartusse paremini sobida? Ja kõik on tasuta, mis on tudengilinna jaoks eriti kohane. Lisaks toimub Athena Keskuses religioonitolerantsi konverents, millele eelneb nädala jooksul temaatiline filmiprogramm.
DRAAMA ja tARTuFFi kokkupuutekoht on 1. septembril, kui meie sõbrad oma festivalinädala lõpuks annavad "teatepulga" üle meile. Avatseremoonia ja väike show toimub kell 21 Raekoja platsil.
Mul on DRAAMA meeskonna nimel tõiselt hea meel, et me saame sellise toreda festivaliga koostööd teha nagu seda on tARTuFF.
DRAAMA võistlusprogrammi esimene lavastus on Tallinna Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." 2. septembril. Linnateatrilt on festivali võistlusprogrammis veel "Kivid sinu taskutes".
Lapsed on koos. Noored on koos. Nii suures mahus ei olegi Draamal enne lastele ja noortele suunatud programmi olnud. Seetõttu tasub pühapäeval 2. septembril leida aega, et Tartus vanalinna põigata ning endale huvitavat vaatamist ja tegemist leida. Nimelt on erinevates telkides ja kuubikutes ennast üles seadnud näiteks Mänguasjamuuseum, kus saab varjuteatrit teha ning Antoniuse gildi meistrid, kes aitavad lastel nukke valmistada. Ka teevad tänavateatrit Are Uder ja Heino Seljamaa ning Karu platsil Londoni hotelli vastas saab vaadata põnevat lugu Punamütsikesest, kes kohtub kurja hundi asemel hoopis jänesega.
Kui linnas toimuv on tasuta, siis saab täitsa hea piletihinna eest (50 krooni) vaadata just väiksematele mõeldud Väikest merineitsit Sadamateatris või tantsida koos ZUGA ühendatud tantsijatega Lutsu teatrimajas. Noortele mõeldud lavastused on eelkõige Rakvere Teatri „Kuidas elad? ...Ann!?“ , VAT Teatri „Klammi sõda“ ning Nukuteatri Noortestuudio „Karaoke“.
Kui suvel peaksid kõik lapsed merre minema, siis sügise saabudes võiksid lapsed peale kooli minemise ka teatrisse minna. Eriti kui teater oma õuele tuleb ja ka kõige väiksematele mõtleb. Parimad on koos!
Kui korraldada eesti suurimat teatripidu, siis tahaks ikka nii, et kõik parimad saaks esindatud ja kellelegi ei tehta liiga. Ja nii juhtubki viimasel hetkel susservusserdusi: 10 päeva enne festivali on kavva lisandunud veel üks ja viimane (?) lavastus ja mängukoht - 6. septembril kell 13.00 etendub TÜ Botaanikaaias Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio tantsulavastus "Urbanus".
Eike Ülevainu juhendusel sündinud "Urbanus" jutustab linnalugusid: kuidas on linna- ja maasuhtlus inimesi muutnud ja mida ja kas linn üldse teeb midagi ühiskonnaga, muudab seda.
Tegemist on noortestuudio tantsulavastusega, mis kuulub ühest küljest õigusega Eclecticaga koostöös kokku pandud tantsuteatri programmi, moodustades omamoodi terviku Koolitants 2007 huvitavamate lavastustega Treffneri hoovis. Teisest küljest aga on neljapäev, 6. september kujunenud noorte päevaks, kus erinevad andekad noorukid näitavad "suure" teatri festivalil, et nad pole sugugi kehvemad:
Et "Urbanus" DRAAMAga suhteliselt hilja liitus, on ta jäänud paljudest valminud trükistest välja - see aga ei tähenda, et tegemist oleks halvema, nõrgema või vähem tähtsa sündmusega. Pigem vastupidi. Seega - tulgem noori vaatama, levitagem teavet!
Festivalil DRAAMA on 9 päeva jooksul 52 etendust (lisaks veel filmid, kontserdid, arutelud, konverents).
Nii mõnigi kultuurihuviline on käega rehmates kurtnud, et festivali piletid on juba välja müüdud, mis seal enam ikka huvi tunda. Ja on ka vastupidist suhtumist: mis ma ikka veel seda kava uurin, kui septembrini on mitu nädalat aega - küll jõuab vaadata ja pileteid hankida.
Fakt on see, et piletid etendustele tulid müüki 1. juulil ja tänaseks on välja müüdud 18 etendust, s.o ligi kolmandik. Nii et veidi ennatlik on öelda, et festivalile pileteid enam ei saa. Ennatlik on isegi öelda, et paremad etendused on välja müüdud. Kui ka mitte laskuda vaidlusse, mis on parem, siis igatahes festivali võistlusprogrammis saab veel pileteid osta pooltele lavastustele. Tuleb ainult huvi tunda.
DRAAMA etenduste piletite hinnad on võrreldes tavapäraste piletihindadega pigem soodsad (täispilet 100 kr). Seda ikka seepärast, et teatrikülaline jõuaks näha mitut etendust ja saaks nii festivalitunnet. Ja nii ülevaadet Eesti teatrist. Mis on ju üks DRAAMA eesmärk.
Meie programmijuhil Kadril varastati eile Tallinna autobussijaamas sülearvuti. Ta oli R-Kioskis ostmas, kui üks naine tema vutlaris MacBooki ära tõmbas ja minema jooksis. Kadri üritas talle küll järgi joosta, kuid ei jõudnud. Politsei ütles telefonitorru, et bussijaama nad asja uurima ei saa tulla - liiga palju kohti, kuhu varas võis põgeneda.
Õnnetu lugu. Kadri jaoks. Festivali jaoks ka, igapäevaseks tööks olulised failid ja andmed olid arvutis - ja festival läheneb. Aga Kadri jaoks oli see lisaks ka isiklik arvuti. Must päev.
Aga mis teha, Kadri läks bussi, et Tartu poole sõita. Tema kõrval istus üks kahtlane valges T-särgis tõmmu mees (Kadri vaatas bussijaamas juba igaüht kui võimalikku varast). Aga mees rääkis telefoniga inglise keeles ja imelik on ka iga ettejuhtuvat inimest kahtlustada, et just tema on su arvuti äsja varastanud. Eriti Tallinna bussijaamas, kus liigub sadu inimesi. Ja kui arvuti oli ära tõmmanud naine.
Peale politsei helistas Kadri ka Eesti Apple'i esindusse ja Tartusse jõudes läks ka Tartu Kaubamajja IM Arvutite esindusse oma muret kurtma. Ta arvuti oli just hiljuti hoolduses käinud ja esindusel oli tema arvuti seerianumber olemas. Lootus varastatud arvuti esinduse kaudu tagasi saada oli küll nullilähedane, ent mitte päris null (nagu hiljem selgus).
Päeva jooksul mõtlesime, kuidas Kadrit lohutada ja festivali tööasju edasi planeerida, et löök liiga tugev ei oleks. Must päev ikkagi.
Pärastlõunal sai Kadri aga väga ootamatu telefonikõne. Helitas Siim IM Arvutitest Tartu Kaubamajast ja rääkis sellise loo:
Kauplusesse oli tulnud inglise keelt kõnelev mees, kes tahtis osta oma MacBookile akulaadijat. Tema sõnade järgi oli ta oma laadija välismaale unustanud. Lisaks oli tal mure, et ta arvuti oli lukustunud (mitu kord vale parooli sisestatud). Võõra sõnul oli see ta sõbra arvuti ja sõber välismaal levist väljas, aga väga hädasti oleks vaja sisse pääseda. Siimule tundus see lugu kahtlane, aga ta vastas, et saab tõmmut välismaalast aidata küll - toogu ta ainult arvuti esindusse, sest lukust avamiseks on seerianumbrit vaja. Võõras jäi nõusse ja lubas enne sulgemist tagasi tulla.
Uskumatu lugu. Kadril oli pool tundi suu lahti (ja silmad särasid) ja kogu meie meeskond oli jälle purakat täis - kas imesid veel juhtub?
Siim lubas enne kaupluse sulgemist kl 21 tagasi helistada, kuidas lugu laheneb. Tunnid kella üheksani tundusid sajanditepikkused. Närvid olid krussis.
Kell 20:59 helistas Kadrile Siim IM Arvutitest. Ja ütles... et Kadri tulgu oma arvutile järgi.
Inimeste lollusel pole piire. Kõige suurem lollus on tegeleda kuritegevusega. Ja sama loll on pärast oma varastatud kaup tagasi viia.
Tõmmu valges T-särgis inglise keelt kõnelev mees oli enne sulgemist IM Arvutite esindusse tulnud "lukustunud arvutit avama". Siim kontrollis seerianumbrit - tegu oligi hommikul Kadrilt varastatud arvutiga - ja võttis selle enda kätte. Mees ärritus ja rääkis igasuguseid erinevaid lugusid, kuidas arvuti on tegelikult leitud jne. Lõpuks pakkus välismaalane Siimule isegi raha, et asja niimoodi lahendada. Sellest ei tulnud muidugi midagi välja.
Nii oligi Kadri arvuti 12 tundi varastatud ja varas (või tema kaasosaline) tõi ise varastatud kauba tagasi. Varas ise küll pääses, sest Kadri jaoks oli prioriteet arvuti, mitte sekeldused varga isiku kindlakstegemisega.
Aga IM Arvutite töötaja oli suureks abiks. Meie festivali meeskonnas on kuus Macintosh arvutit ja me oleme rahul nii arvutitega kui ka Apple'i (ja nende Eesti esindajate) suhtumisega klientidesse, endasse ja neisse, kes tegelevad kuritegevusega.
* Pealkiri inspireeritud Postimees Online'i vaimukatest pealkirjanikest.
Mina olen alates üle-eelmisest DRAAMAst (2003) olnud festivali juures kõrvaltvaatajana, jälgijana, aga ka ühena publiku seast, auditooriumiks. Tänavu avanes võimalus ise selle suurepärase ürituse korraldamises kaasa lüüa.
Nende nelja* aasta jooksul olen igal sügisel mõelnud, mis see festival siis ikkagi on. Kas teatrirahva pidu, pääs argirutiinist? Või üritus, mis tõstab nädalaks teatrikunsti (kultuuri)avalikkuse tähelepanu keskmesse? Ehk hoopis katse saada rahvahulgad lõpuks teatrisaali - no et kasvõi kord aastas ju võiks (aga inimeste ostujõdu ja etenduste läbimüüki vaadates ei tundu see tõenäoline).
Publiku, kõrvaltvaatajate, avalikkuse ja (viimasest kindlasti erineva) meedia jaoks on festivalinädal heas mõttes pahupidi teatri aeg. Tuttavad lavastused uutes mängupaikades. Uued lavastused uutes mängupaikades. Pidev ja intensiivne mõtestamine metaprogrammis (arutelud, konverents). Usun, et ka tähelepanelikum ja nõudlikum publik. Ja kui Tartu on eesti teatrit täis, siis on festivalilolija justkui pidevalt teatrisaalis, lava taga ja isegi laval.
* Kuigi DRAAMA toimub üle aasta (s.t 2003, 2005, 2007), on korraldajad paarisaastatel teinud sarnaseid vahefestivale.
4. septembril, mil tähistatakse eesti teatri suurmehe Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäeva, linastub Athena Keskuse kinosaalis kell 12:00 Rein Raamatu dokumentaalfilm "Mikk".
Film kerib vähehaaval meie ette eesti teatrilegendi Mikk Mikiveri elu. Teame, et ta töötas ennast säästmata, kuni lõpuks murdus. Veel haigena oma eluõhtul võitles ta selle eest, et tulla tagasi teatri juurde. Teame seda, et tema elu on enamvähem eestlaste silme all kulgenud. Lavaline elu, isiklik elu, osavõtt poliitikast - kõik. Aga ometi jäi Mikk inimesena suureks mõistatuseks. Film toobki esile Miku elu saladusi, ta enese viimast pihtimust, tõde. Küll mitte sensiatsioonimaigulist, aga siiski.
Sõna saab suur hulk inimesi: sugulasi, kolleege, sõpru. Haaratud on kogu Mikk Mikiveri geograafia, kaasa arvatud Venemaa (hiljutine Venemaa kultuuriminister Mihhail Shvõdkoi oli Mikiveri lähedane sõber) ja Soome (seal tegi ta koostööd kultuuriheeroste Rauni Molbergi ja Kalle Holmbergiga).
Juttu tuleb ka Mikk Mikiveri abieludest, suhtumisest naistesse, napsivõtmisest. Inimene on nähtav mitme kandi pealt, oma vigade ja nõrkustega, ent ometi suur.
Re˛issöör: Rein Raamat, Peeter Brambat
Stsenarist: Jaan Kruusvall
Operaator: Arvo Vilu, Mait Mäekivi, Rein Raamat
Tootja: Raamat Film OÜ
***
DRAAMA 2007-l toimub Mikk Mikiveri mälestuseks teisigi üritusi, teiste seas ka lavastaja kunagise ooperi-lavastuse "Tosca" (Teater Vanemuine) taasesietendus ning Mikiveri mälestusele pühendatud tema enda poolt lavastamata jäänud "Vaikne muusika" (lav. Priit Pedajas, Eesti Draamateater).
Kuidas on juhtunud, et DRAAMA festivalil on ühtäkki tantsuteatri programm? Draama - dramaturgia - dramaturg: pea ühtki neist sõnadest ei saa rakendada otseselt kaasaegse tantsu juures. Ja ei peagi. Eks ole ka nimetus DRAAMA mingis mõttes formaalsus, mis teiseneb iga kahe aasta tagant millekski, mis on teistmoodi, millekski, mis on uutmoodi. Järjest rohkem on eesti sõnateatris laulu ja tantsu, järjest rohkem kasutatakse eesti näitlejate potentsiaali ära 110%-lt: rakendust leiab teatrikoolis tehtud töö füüsisega.
Ja kuidas on lood kaasaegse tantsuteatriga? Nüüdistants või uustants või uudistants või postmoderntants või... Kuidas on nii juhtunud, et kui "tantsija" lihtsalt kõnnib laval, siis on see ikka tants? Ja kui ainult seisab, on ka tants. Ka pikad monoloogid oma eluseikadest on tants. Miks siis Merle Karusoo dokumentaalteater pole ometi tants?
Kas esimesel juhul on tegemist tantsulise teatriga, teisel teatraalse tantsuga?
Selle valguses on tekkinud pea uus teoreetilis-teatraalne suund, mis püüab mõista, mis see uutmoodi tants on. Tehakse filme, intervjuusid, arutelusid, kokkusaamisi, istumisi... Miks peaks siis "parimad on koos!" festival erinema? Sest ka tantsuteater kuulub vaieldamatult eesti teatri paremikku.
Seega on (pigem) sõnateatripõhine DRAAMA ühendanud oma väed avangadsema Eclecticaga ja pannud kokku ühise tantsuteatri programmi, mille raames astuvad üles erinevad eesti tantsuartistid (mõned ka ühisprojekti raames välismaalt), tehakse töötubasid, näidatakse valikut Koolitants 2007 etteastetest ja arutletakse tantsu ja draama puutekohtade üle. Ei, mitte sellepärast, et see on in. Mitte ka sellepärast, et see on kohustus. Ja mitte ka, et leida muutuvas ilmas jätkuvat puutepunkti DRAAMA pinginaabri Eclecticaga. Lihtsalt sellepärast, et ka tantsuteater on teater. Ka tantsuteater puudutab festivali(de) tegijaid!
Vastust küsimusele, kus lõppeb draama ja algab tants, kust lõppeb tants ja algab draama ei leita ilmselt ka sel festivalil. Ja parem ongi. Sest nii säilib tantsuteatri värskus ja müstilisus.
Ilmselgelt ilmub DRAAMAdel juba liiga palju raamatuid. Niikuinii ei tee enam keegi vahet igal aastal (ja mõni aasta mitu korda) Tartus toimuvatel festivalidel (ühe väikelinnateatri esindaja sai eelmine aasta alles pärast Tartus käimist aru, et tegemist polnudki nn päris DRAAMAga vaid mingi OmaDraamaga. "Oleks seda teadnud, poleks tulnudki," arvas ta.) Kui veel mõelda, et pea igal festivalil on oma eelraamat (või nimetame seda siis ikka kataloogiks) ja järelraamat (või on see järelkogumik), siis on iga poole aasta tagant midagi eesti teatri kohta pehmete kaante vahel.
Nii pole DRAAMA raamatud enam mingi sündmus, pigem rutiin. Mõni ei jaksa arutelule või konverentsile minna, mõtleb, et küll ma pärast raamatust loen. Festivaliga kursis olemiseks ei pea festivalile tulemagi enam, piisab eel- ja järelraamatu läbilugemisest, et omandada jututeemad ja seisukohad.
Sellepärast teemegi jälle festivali eelraamatu, mis on paksem ja kataloogilikum kui kunagi varem. Võib-olla ka ülbem kui kunagi varem, sest eelmiste eest pole keegi festivali klubis rusikatega vehkima tulnud. Eelraamat unustatakse niikuinii, kui seal esitatud kriitiku seisukohad on saanud ˛ürii otsusteks :):
Kirjutan käesolevaga esimese sissekande festivali blogisse.
Otsustasime sel aastal festivali blogi avada, kuna see on üks parimaid kanaleid vahetu suhtluse jaoks. Blogis räägib inimene isiklikult, sissekannete tegemine võtab aega paar hiireklikki ja tulemus on saadaval kõigile internetiühendusega varustatutele üle maakera.
Festivali tegijate seas on palju inimesi, kellel on huvitavaid mõtteid. Loodan, et nad leiavad siin koha nende kirjapanekuks. Loodan samuti, et lugejatele, kes on eesti teatrist ja festivalist DRAAMA huvitatud, on siinne blog rõõmuks ja kasuks.
